20140112

2013.12 Pruunide viimane sõit


tekst ja pildid: Madis Katz


31. detsembril oli minu viimane sõit pruunis vagunis. Nüüd on selline tunne justkui oleks lahkunud väga hea sõber. Või – nagu oleks läbi saanud väga hea raamat. Igavene paks raamat, hea lugu, mida lugesin aastaid. Kirjanik on surnud, rohkem ei tule. Kõik.
Detsembris tegin Edelaraudtee Idpileti rekordarve. Tahtsin korralikult hüvasti jätta.

Ma arvan, et olen „kirglik rongisõitja”. Suurem osa mu kirge oli suunatud nendele pruunidele vagunitele. Tasapisi, üle aastate õppisin neid hindama ja austama. Tallinna ja Tartu vahel liiklemine polnud enam ainult praktiline, punktist a punkti b, see oli justkui väike tuttav lugu, mis juhtus iga kord uuesti. Kaks ja pool tundi, umbes nii, iga kord lugu. Seda teksti sai lugeda aina uuesti ja uuesti. Ta ei muutunud kordagi igavaks. Lisaväärtus, tõeline lisaväärtus. Kasutu, eesmärgitu kiht millegi nii argise ja praktilise nagu transport kohal. Ilu. Kokku tuli ilu. Pruunid vagunid sisaldasid endas hulga omanäolist ilu.

„Kirglik rongisõitja”.

Odavus ja mahutavus, selles mölamöllus, mis uute rongide tulekule järgnenud on, tuuakse neid kaht esile, kui vanade rongide eeliseid. Eieieiei. Odavus ehk tõesti, jah, mulle meeldis, et rongiga sõita oli odavam kui bussiga. Väärikus ja väiksema raha eest. (Mulle väga meeldis mis president kunagi rongide kohta ütles – rong on väärikas transpordiliik. Ongi.) Nüüd on jutt, et rongipileti hind peab jääma „konkurentsivõimeliseks” bussipileti hinnaga. Nii ka praegu on – porganditega on ka odavam Tartu ja Tallinna vahet sõita, kui bussiga. Kuid eieieiei, tainapead, see, mille kadumine kriibib, on mujal. Hubasus, mugavus, inimlikkus. See, et ma tean toda teenindajat, see, et ta naeratab ja teab mis on lõõp.

Ja rongijuhid, kes ütlevad, mis peatus tuleb. Ragiseb ja alati ei ole kuulda, kuid selle katkendliku kärina teises otsas on kahtlemata elus inimene, päris inimene, kellel on võib-olla sama halb päev kui mul. Seda metallist kolakat juhib halenaljakas mass liha, samasugune nagu mina, ja ta ütleb: „... Rong hakkab kohe Koidula poole kihutama. Head reisu!”
Robotlik, ülimeeldivaks disainitud hääl, häiriv oma täiuslikus korduses, on igav. Kole ja igav, sest ta on veatu. Vead teevad meid inimlikuks. Kui on valik nii ja naa vahel, siis see ütleb meie kohta midagi, annab meile tooni, ja toonid koos teevad koori. Porgandid ei kostu veel kuidagi, nad ei laula. Nad rügavad vaikides, täpselt ja kuivalt. Kui teadustussüsteem segadusse läheb, siis ilmub ta paindumatu tegelik pale. Kokutades ja katkendlikult õiget „tracki” otsides, siis muutub robot millekski, mille suhtes on võimalik tunda empaatiat. Inimese tehtud süsteem, milles on vead. Kui ta töötab, kui ta ei kokuta, siis on ta külm.

Ma olen liiga arg, et rongides salaja suitsetada. Üks kord suitsetasin. Ja jäin vahele. Sain pahandada. Seejärel vaatas ta mind kaastundlikult ja ütles, et tead, täna on vähe reisijaid esimeses klassis. Tulgu ma sinna suitsetama. Tollal oli esimeses klassis suitsuruum. Nii ma siis läksin, ja suitsetasin koos piletimüüjatega. Nad rääkisid mälumängust. Kirglikult.

Kord tegi piletimüüja-tädi mu päeva ilusaks. Tühja teekarbi ja roheliste salvrätikutega. Läksin esimesse klassi kohvi ostma. Ostsin endale ja tüdrukule vastaspingil ka. Kuid kahe topsiga on päris keeruline läbi tihedalt uksestatud rongi laveerida. Tädi hakkas mu muret lahendama enne kui mina selle peale tullagi jõudsin. Võttis tüjaks saanud Tetley teekarbi, voltis kõrvad sisse, voltis sinna peale rohelised salvrätikud, nii, et oleks kenasti üle serva, ja voila – sellesse eikusagilt ilmunud kenasse karpi mahtus täpselt kaks kohvitopsi.
  
See galerii. See nähtavus, sest istmed on madalad. Sotsiaalsus, küünarnukitunne. Elus inimeste galerii. Ja Edelaraudtee poolt vast kogemata õnnestunud arvestus – oli vist ainult üks koosseis, Tallinna ja Tartu vahel, kus ei olnud pruuni vagunit. Mõnel oli isegi kaks.
Kord Tallinnas oli rong hirmus täis. Ilm oli halb, kellaeg varajane, mul oli pohmell. Elu oli päris ilge. Ja pruun vagun oli täis. Küsisin piletimüüja-tädi käest, et kas teises otsas on ka selline.. koperdasin, ei leidnud sõna – „pruun vagun”, see on ju ainult mu enda peas millegi nimeks. Kuid ta sai aru küll. Teises otsas on ka selline, tühjem, „saab magada ka”. Mis ta sellega mõtles, oli see, et need pikemad istmed, seal oli imemugav magada, ja ta eeldas õigesti, et just seda ma soovin. Tunne oma klienti.
Teine kord Tallinnas, külm ja ilge ilm oli, ma ei olnud peaaegu üldse maganud ja pohmell võis ka olla, kõndisin õues piki rongi, kuni kõige tartupoolsemani, pruunini. Astusin sisse ja vaatasin, et näeh, puhta tühi. Mõtlesin veel, et kuidas küll on nii vähe neid, kellele pruunide vagunite omapärane hubasus korda läheb. Hakkasin istuma kui märkasin – oma neli-viis inimest oli juba vagunis. Nad kõik magasid pikkadel istmetel, varbaotsagi ei paistnud vahekäiku. Kummaline tunne võib olla sellistele piletit müüa.

Pruun vagun. Pikk ja tühi. Kollane, merevaigukollane soe valgus, ja must pimedus akende taga. Rong sõidab aeglaselt ja kõigub tugevalt, aeglaselt – paremale, vasakule, paremale, vasakule. Uks liigub edasi tagasi, kolks kolks. Kõlarist kostub ragin. Ja siis: „Veriora. Järgmine peatus on Veriora. Veri-ora.” See rongijuht oli Andres Ehini häälega.
Kujutate ette, kuidas see naisrobot luuletust loeks? Oma peaaegu kohatult magusa häälega, milles samas puudub igasugune isikupära?
Aga kujutate ette kuidas ta pulgakommi lakuks?

31. detsembril nägin rongis tuttavat rongijuhti, ütlesin „Tere!”. Ta oli selle rongi juht, mille Valgas tudengitega enda kasutada saime ja lasi tagasiteel tudengid kabiini pildistama. Kui 31. detsembri rong õhtul Tallinna jõudis, ei kiirustanud ma lahkuma. Jõle nukker oli olla. Rongijuht oli sõitnud terve perega ja nemadki ei kiirustanud lahkuma. Tegime rongi juures pilti.

Edelaraudteel oli tegelikult kolm sõitjateklassi. Esimese klassi inimesed, need täiesti oma asjalikku nägu inimesed läpakate ja kohviga, siis teise klassi inimesed, kes enamikus lihtsalt sõitsid, ja kolmandaks – pruunide vagunite inimesed. Teistsuguse silmavaatega inimesed. Ma võib-olla mõtlesin nad välja. Kuid pole lugu, see ei loe, sest neid oli nii lihtne välja mõelda.




.
.
.



















































.
.
.

20130108

2011.12 Kalamaja

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pilt: Triin Rebane, @Porto
toimetanud: Madis Katz





5.12.2011 13:03 Soo tänav, Kalamaja

Sasha kükitab oma kirjutuslauatoolil nagu lind
ja monteerib üle aja läinud tellimustööd. Istun
köögis ja loen David Foster Wallace’i esseesid.
Just lõpetasin Kafka-oma. See on suurepärane,
ridade vahel veidi kurb ja iisilt otseütlev,
sellest, mis on Kafka nali. Sellised tekstid, nagu
ka hea ilukirjandus, tunnen, teevad mind
hetkeks paremaks ja targemaks kui olen:
kuid mitte sellisel hinnangulisel viisil,
nagu kõlavad need sõnad, vaid väljaspool neid,
ilma sõnadele omase fašismita.

Olen uksetaga. Täpselt nagu vahel väikse poisina.
Minu reis ei ole veel lõppenud. Nagu reisigi,
on seda teksti raske lõpetada – mingi sisemine
ling hoiab sõnu veel vinnas, veel,
siin Tallinnas, on veel teekonda.

Ka minu tööd on üle aja, nüüd pean hakkama
tööle, tööle, tööle – et olla ja osaleda
selles inimühiskonnas, defineerida end
kellenagi, võibolla ka edasi areneda, õppida
ühte-teist. Kuigi mul pole tunnet,
et vahepeal ma pole töötanud. Nii tunnen end
alati imelikult, kui keegi ütleb enne reisi:
head puhkust! Mida see tähendab?

Vaatan üles, sinitaeva ujuvad suitsused kerged
pilved, mõtlen hetkeks ühele täiuslikule
pealkirjale, mis on Sashi öökapil
Loomingu Raamatukogu väljaandes:
„Kadunud aja meri”.

Jah, see loksub, lainetab,
ja kui kaldasse jõuab, siis murdub.












'

2011.12. Varssav - Tartu

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Mihkel Kaevats, @Porto
toimetanud: Madis Katz 





4.12.2011 12:38 Tartu-Põlva buss

Päris pikk ja pime...
Päris pikk ja pime, ütleb K. Mida sa
ütlesid?

Bussisõit Baltikumis. Hot dog Vilniuses.
Ei midagi Riias.
Kauge mälestus hommikusest Varssavist,
kus aitasin kupeekaaslase onu Bela
Ungari veini ja vorsti täis spordikotti
ta Poola naise sugulastele viia:

their man in Budapest.
Onu Bela, tõeline ungarlane,
vaikiv termaalvete-enamus,
jutud oma Costa Rica naisest (hea naine,
nagu poolatargi) ja oma esimest autost
Pontiac Firebirdist Ameerikas,
ja sellest, kuidas Ungari oli kunagi suur.
300 000 ruutkilomeetrit! Kunagi
oli teismeline Bela põgenenud oma kodumaalt,
kui sai aru, et vaba maa see ei ole.
Ma ei küsi talt, mida Ungari praegu
Slovakkia, Transilvaania & muuga
peale hakkaks. Tema teab paremini, teab
kindlalt.

Emotsioonid tasanduvad bussis: tahame,
ees 17 tundi sõitu, veel vaid koju jõuda.

Siis astumegi välja Tartus, siin on ehmatavalt
külm tuul, aga väga soe vastuvõtt
Tolstoi tänaval, kus inimesed teevad ikka
toredaid lollusi. Kõik on majas vahepeal
muutunud, kõik on sama,
ja oleme nii väsinud, et
eilse sissekande teen alles täna.

Vaatame akanast välja
ja pilvede vahelt paistab sinine taevas.
Kus me seda viimati nägime:
Veneetsias võibolla veidi, Budapestis mitte,
Varssavis kindlasti mitte.
Portos. Vaikne rõõm kohalejõudmise üle
ja magus nostalgia selle järgi,
mis meist maha jäi.

Eesti maastikku on küll parem vaadata
kui Poola maastikku, ütleb K. Roheline,
pruun, lauged künkad, mets ja sinine taevas.
Ja mõne põllu peal, vist, rukis juba tärkab.













'

20120406

2011.12 Budapest - Varssav


katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Mihkel Kaevats, @Porto
toimetanud: Madis Katz 





2.12.2011 22:49 Budapest-Varssavi rong

Janós ja Eszter tulid meid ära saatma.
Istusime viimast korda oma Joszéfvarosi
härraskorteri suures saalis ja rääkisime
kunstist, tühjast-tähjast, Marokost. Me kõik
olime kurnatud eelmise õhtu tihedusest &
dekadentsist.

Me lahkusime, Kelety rongijaam läbi
pimeduse ja udu kumamas nagu uks,
väga suur uks linna. Budapest.
Ei tea, kas õnnestub mul peagi naasta,
olla õnnelik siin K-ga?






_____



































2011.12 Budapest


katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats







1.12.2011 15:00 Kiss Joszéf utca, Joszéfvaros, Budapest

Istun meie korteri saalis ja mõtlen:
kas suurte kodanlike (romaani-)kirjanike sõnade väärikusele
lähekski vaja nii palju ruumi, vana kivi & aega ümber?
Võimalik, et mitmedki klassikud on elanud sellistes oludes.
Kuigi, ega üksnes klassiga ei seleta ära geniaalsust.
Kuid midagi selles tõdemuses on. Praegu tundub see tuba
igal juhul dekadentlik, väga vana ja vanamoodne.

Ja külm – täna on Budapestis krõbedam kui eile.
See külm väsitab: oleme mõlemad kurnatud hommikusest
jalutuskäigust. Võibolla ka reisist endast.
Ostsime just bussipiletid Varssavist Riiga,
peagi siseneme nendesse barbaarsetesse
maanteede maadesse,
kus pole märkimisväärset rongiliiklust. Äralõigatud
Euroopast.
Ilma rongita kaob mõnes mõttes ka geograafia.

Aga selle tunneli lõpus on üks väike tuba Tartus,
loodetavasti korterinaabrite poolt soojaks köetud:
pehme kodune elu ühes juba ülepea kasvanud
kohustustega.

Lähme homme loomaaeda, ütleb K. Lähme,
see sobib väga hästi. Kas sa tead, kus see on?
14. linnaosas, ahjaa, Varosligetis, mhmh.
Teeme seda siis Riia loomaaia asemel,
mida millalgi plaanisime.
Tea, kas seal kaelkirjakut on?




_____

20120405

2011.11 Ljubljana - Budapest


 katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Triin Rebane, @Porto
toimetanud: Madis Katz






29.11.2011 15:52 Ljubljana-Budapest hommikuses rongis

Võrades palju tuulepesasid, päev juba lühem,
udu on üle kogu maa, mis näha,
kõrred hallid ja valged, seljataga kaljud ja jõed. Tasandik.

Terve hommiku ootas K Ungari piiri,
une pealt saabus piirilinn Hodos, kus vahetati vedureid
ja töömehed harjasid liiva kiviparketi vahele.
Sõime võileibu, jõime valget Sloveenia veini
ja K kordas iga mööduva jaama nime.

Vagun on tühi. Miks? See on üks ilusamaid rongisõite,
mis ma kunagi teinud olen. See on imelik ja
mugav samal ajal – meie päralt on terve kupee.

Udused nukrad künkad ja väljad kaovad eesootavast
seljataha ja võibolla ei näe me neid enam kunagi.
Hämardub. Valges nägin üle taeva lendavat lennukit
ja mõtlesin kupees pikutades, kui hea on, et me
sel reisil
enam ühtegi lennujaama minema ei pea.




____




















 

2011.11 Trieste bussijaam

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Kätlin Lõbu ja "Äpu", @Porto
toimetanud: Madis Katz






28.11.2011 18:36 Trieste bussijaam

Ida-Euroopa
võtab meid vastu
kookus selgade, vanainimestehaisu,
üle joonte läinud meigi,
sätendavate sääriste, odava lõhnaõli
ja äravahetamatute kaubanduspindadega...

Üks memmeke vaatab meid risti üle
ootepinkide seljatoe ja ei jäta järgi:
oleme selgelt mingit sorti ilmutised,
mitte päris lääs ja mitte päris selgelt ka ida.
Selgelt liiga blondid nagunii.

Siis marsivad mööda kaks habetunud
uljapilgulist vabamõtlejat mustadest mantlites,
justnagu Musta Käe Vennaskonnast.
Kas nemad näevad ka mõne hetke pärast,
et Osama on elus ja end Trieste’i rongijaama ees
põhja joonud?




_____























2011.11 Veneetsia - Trieste


katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Kätlin Lõbu ja "Äpu", @Porto
toimetanud: Madis Katz





28.11.2011 16:17 Veneetsia-Trieste rong

Laguun jääb seljataha nüüd: need kurvad lambid
raudtee ääres vees nagu nööpnõelad padjas,
see lagane püha vesi.

Kõigest sellest üleküllusest meeles vaid üks
õlu hapukurkidega tühjal nurgatagusel kail,
ja pöörduv päike üle Püha Markuse
idamaiste kuldsete mosaiikide. Jah.
Võibolla on mõnes Itaalia linnas liiga palju koos.
Kindlasti liiga palju suveniire.

Tee hoolitseb teeliste eest, täna saime
sellele jälle kinnitust. Võibolla sellepärast tulebki
end usaldada teekonnale. Reisiväsimus
teeb vabaks.






_____



















20120130

2011.11 Tallinn - Klooga-Rand - Tallinn

'





See paarike.
Väljapeetud riided, mustas, ilusad
ja edukad noored inimesed.
Kotte nad ei kanna.
Kui romantiline väljasõit.
Kui kummalised need kõrge kontsaga
läikiv-mustad saapad
vastlangenud esimesel õrnal lumel.
Nad hoidsid käest kinni. Naersid.





'

2011.12 Tartu - Orava

'






sel teadustajal
on sügav ja veenev hääl
nagu mõnel näitlejal
"järgmine peatus on
Veriora."
"Veri-ora."
("TUUT!")
ma kuulen kadunud Ehini hääle
kaja.
rong on täiesti tühi
tuledes






'



2006.04 Voronezh - Sochi (Rostov-na-Don)

reference by: Markus Vihma
picture by: Helena Kaisma










20120122

20120120

Mujal / Elsewhere

texts and pictures by: Yegane Derya Türksever
picture order by: matarebeliblog







Ğ


I’m Ğ.
You cannot pronounce my name.
You even don’t know my name.
I wake up in the middle of the night and I eat carrots.
While I eat carrots, I listen to him leaning against the wall of the kitchen.
I realized that I was the same person despite going to wherever I could go.
The place where I am not in seems peaceful to me.
I’d like to go till the end of my life. I’d like to go through end of my life and consider.
Who is the bravest one?
Sometimes I drink soup.
Rarely milk.
I’m Ğ.
Does it make sense even if we change the places we live although we cannot change?
Continually carrots.








FROM MY DIARIES


24.10.2011
(…)
He said: “Get your bag packed. We’re going to elsewhere.”
Eventhough I didn’t even think of asking, he added: “But I won’t tell you where we’ll go. Actually as a native of this country, I’ve never been around there. I want all of you get surprised.”
I conceive that nothing is a surprise to me and naturally I receive everything with no restrictions whatsoever and yet unconditionally.
There were troubles that I couldn’t face so I couldn’t fix. Anyway, then a state of “skipping things and letting them to go” embraced me. Things that buffet me around and furthermore smooth my sharp points to force me to grow up. I don’t want to grow up. I don’t... I won’t…
(…)
Imagine a girl who is too young and too naive but yet so ripe. She said that she couldn’t understand desire of people on vanishing. We laughed aloud.
While we were talking about my story, we figured out that the real madness was “skipping things and letting them to go”. All the things I make is not plausible but explainable.
(…)
He told me: “Surprise!” He didn’t notice that he couldn’t surprise me.
(…)


20.12.2011

I followed him around once again being unconscious about our route. I was thinking if the things I follow around to obtain something new is the truth everbody search during their lives or the tickery that they believe in owing to feeling theirselves being soothed.
Probably I have nothing to do better than to go so that I was going.
(…)
Much later we got off the train at a very close point that I have learnt so later that is close to Russian border. While he said “Ok, we will walk a little.” with a peculiar light in his eyes, I realized that much more that “a little” expects to me but I had to get a grip on this irony.
(…)
-          Do you still think that you are in hell?
-          Well, first of all I thought that so but from now on I think that I’m in paradise.
-          Paradise? Good!
(…)
I said that he couldn’t surprise me but I was wrong this time. He surprised and this was the thing I had to get a grip on.