text by: Madis Katz
Hommikuse rongiga Klooga-Randa, viimase vaguni treff. Ta tuli peale, suvekleidis, ilus, rääkis telefoniga. Sauel on juba uus perroon. Futu.
Veeretasime vestlust. Selle viimase raudteejupi enne liiva, lühike ja vana raudteejupp läbi metsa, segametsa, võsametsa, mida ma juba lapsepõlvest samasugusena mäletan, selle viimase jupi rong venib. Kõigub ja vaarub. Kolm rongi päevas ukerdavad niimoodi sellesse avalikkusele arendamata randa. Kunagi oli üks iga paarikümne minuti järel. Või mitte päris nii tihti. Need rongid olid täis! Paksult! Lillelistes suvekleitides naised, õlgkaabud, maikades mehed, lapsed, perekondade viisi, või naabritelt laenuks saadud lapsedki, kõik koos, rahvast avatud akendega rongis; puidust aknad, puidust istmed. Inimesed seisid, kotid käes. Rääksid, naersid. See oli elus ja lõbus rong, või olin mina laps. Puhkuste rong. Kottides pidid olema võileivad, termos, suured rannalinad ja rätikud. Selle kõige peale on aega mõelda – ja ma alati meenutan – kuniks rong taarub seda viimast juppi.
Ma olen raudtee äärest pärit, kuid kuidas nimetatakse neid asju, mille peale rööpad toetavad? Liiprid? Siin on need veel tõrvatud puust, pehkinud, maalähedased ja metsasulavad. Ja killustik on pruun. „Seda teed pole kaua remonditud,” mõtlen veel enne perrooni. Peaasi, et nad seda kinni ei pane, rööpaid üles ei korja, muid rumalusi ei tee. Siis rong jõuab, ja näen, et siingi on uus futu peatus. Kaasaegne ja Euroopalik. Investeerivad, järelikult ei pane kinni. Väga hea. Teen perroonil isegi pikemalt asja, vaatan, ju nii kummaline see kokkulaulatatud kolmik: 1) nõukaagne rong, balti laevaremonditehases üles vuntsitud, kuid siiski rauast ja raskepärane, odav plastik pole peamine 2) jupp pehkinud palkidel lesivat raudteed kesk metsa, otsaga otse rannaliivas, hoopis teises lõhnas 3) ja tükike avaliku ruumi disaini – värske peatus. Huvitav kas sellel linnalikul peatusel on siin ka igav, nagu teismelisel maal? Rannaliivas, melutuses ja ainult kolme rongiga? Tühja kah, mina pühendan talle need viivitatud hetked. Olen tänulik, et ta annab lootust, et see rong, see jupp puhkuseraudteed oma mälestusega rõõmsatest täiskasvanud autodeta eestlastest ei kao.
I see that I’ve learned something beautiful. This beach is long, and in my mind could be called with one name. I understand that this is different for the locals. They read the beach by what is next to it, what is under the pine trees. Who lives there or has had a summer house, or name parts of the beach according to the closest settlements. For me this is one place where a train can bring me. Sand, dunes, sea, pines - saturated line, where sea and land meet. Lives, little places with little names, tasks, they are further away - somewhere, but cut off. Now my mentality is linked with the beach. Its touch, its smell, its sound, its wind, its sun.
Its touch. We walk, and the sand caresses my feet.
I’ve learned to read the little stories. Details, which make life abundant. Here, in the beginning of the beach, something like a hub for the ones who take the train, those stories here I’ve read many times. Rusty playground, brightly coloured house in ruins – it seems it has burned again – wide sand, and sea rotting its plants. I’ve read them many times, I’ve made notes. And from here I’ve walked before as well, onwards, to the horizon. No getting caught by done deeds, past readings, though. The stories are plenty, this beach is rich. Sand is caressing my feet.
She has brought a bottle of cheap wine. I have some salad. We zip the wine.
My stories are in the curves of the cost line, in the slime of green stones, in the waste from the sea, in mental pictures of beauty. This square with reed and sky, for example, it’s beautiful. And this plywood house, tiny tiny house, next to a brier bush, how captivating this “why?” is. I have no local knowledge, no settlement and history derived structures, my mind does not go off the beach. A tower of soviet border guards.
We stop at the nude beach park. They have brought fucus, wrack cakes, covered the dunes with it, helped brier to grow. Dug little holes, put up little benches in them. We stay there for salad, wine and some cigarettes. My note next to this nude park text says: “You should come here with good company.” My company is good, but there’s no sun, no for sunbathing, our clothes remain on and I underline my note for the future.
Sand caresses my feet. A dead bird, one leg laying further away. From where this pink comes, the pink on the surface of the backwater? We wander and wonder.
It’s a spa and now it’s a spa beach. Showers, beer or soft drink kiosks, they don’t work. A wooden path. Special breed of people, or a role they obtain – “homo spa mediocris.” Sparsely, luckily, as we wonder around the spa, through little roads, asphalt covered roads, I wear my sandals. This Finnish lady, I eavesdropped her telling her kid about glass pieces in the forest -- “ole varovainen, siellä on lasipalat” - and on the beach, she was wrong, they are here. It’s different around here, off the beach strip, obviously this place has a name. We’re aiming a little shop, where most of the people say hello to each other. Nevertheless it feels like a lot of civilization. There are many people in the bus stop, three at least, cars are passing by, fancy, clean cars, so proper, a parking lot here is, a shop, more people. The spa is visible, and this other building also. I think it’s a tennis club, but I’ve never bothered to remember.
Soon after a children’s camp – we tell each other our stories about it, old stories, local knowledge, I was too arrogant before – she shows me a tree dried while standing (you have a word for it, don’t you? For püstikuiv? Finns have four different words), it’s a huge and old tree, and it had its last green branches when her mother was a small girl, so she tells me.
This is a little village of summer houses. People observe us as we pass. I’ve been here before, but I wouldn’t find the house alone: this little model of a country life is a maze for a stranger. Flowers, wherever you look, flowers. Well kept houses, mown lawns, orchards. Little girls play with dolls, old people play with the perfection of doll houses. It’s a lot of work.
We meet the grandparents. And eat.
Ta tahab mind viia jalutama ümber poolsaare. Võib-olla mainib ka kilomeetritest, või nimetab seda matkaks, ma ei kuula, ma olen päri.
Me lehvitame vanavanematele, nopime veel enne väravat mõned kirsid. Värva kolksatab, me oleme pakknud veel kaks pudelit peeti, tema ema trikoo, fotoaparaadi, rätikud ja minu trendikad ujumispüksid, mis pole päriselt minu omad. Ainult ilm on veidi pilves.
Siin on järjest rohkem eramaid ja seda rõhutavaid silte. Eramaad ja tüütu väike võbelus kui jälle keelatu ja lubatu vahel eksinuna, mere poole püüeldes, vist kellegite hoovidest läbi jalutame. Ta räägib nende lapsepõlve rannateest ja arendusest ja allkirjade kogumisest ja sellest kuidas sõna murti. Selle tee peal on nüüd ees plank, metsa all aga uued rajad.
Mere ääres on pink. Me teeme suitsu- ja veinipausi. Võtan plätad jalast, torkan varbad okkalisse liiva. Ta räägib pingist ja pinkidest – asjadest, mida mändidealused inimsed mere äärde panevad. Ja aknast, suurest klaasitud puitaknast, mille keegi oma pingi ja mere vahele pani, klaasil kallis sõnum. Ja tuntud heliloojast, kes meie koolivenna pere suvila ära ostis, merd ja muusikat kuulata tahtis, selleks rannaäärde uhke pingi püstitas, nimetähed peal, nagu kombeks. Idüllist ei saanud asja. Ma loodan, et tal ikka paar korda õnnestus hästi istuda, kuid kohalikud noored olla just selle pingi – paljude seast – läbustamiseks ja lällamiseks valinud. Ma proovin uskuda, et ka neil olid omad põhjused. Võib-olla nad ei teadnud, et seal oli suure kunstniku suvila. Helilooja viis pingi kuhugi mujale.
Madalad rannamännid, okkane-käbine, liivane jalgealus, siin on mere poole nõlvake. Me ei kiirusta, risti vastupidi. Kulub vahelduseks märkamatult ära. Ranna- ja rabamännid ongi mu lemmikud. Ei ühed ega teised pole kunagi omavahel sarnased. Madalad ja kidurad, masti neist ei saa.
Siin on üks suur kivi. Kõik sobib suurepäraselt, paras aeg peatuseks, sigaretiks, väikseks veiniks. Ronime kivi otsa, vaatame. See on päris kalda lähedal, hõredalt on ümber mände. See salu on maanuki moodi. Kallas on mere poole veidi kõrgem, meri hakkaks justkui serva tagant. Madalasse vette on hoolikalt parajalt puistatud kive, taevasse kajakaid. Vaikne on, peale mere polegi midagi kuulda. Vahime, ja räägime suhetest, armastusest, inimestest. See keskkond paitab mu habrast olemist.
Me liigume mööda rannaserva. Siin ma pole kunagi enne käinud. See ümbrus on ootamatult tiha ja külluslik, ma ei saa pilku jalgade ümbruselt lahti, plätad ja minu enda jalad vehivad silme ees külluse sees. Taevas kaisutab ülaltpoolt hallikalt, vist on veel mõned sinised laigud, meri on lainetav sügavroheline, kuid mu jalge ümber toimub nii palju. Siin on kivid ja erkroheline, peene triibuga joonistatud rohi. Niiske-tumedat mullamusta, ja siis veidi kõige vahel loksuvat vett. Uss roomas üle raja. Ma ei mäletanudki, et samblad võivad olla nii värvilised, nii katsutavad olla.
Jälle lendab mõni kajakas. Rada vonkleb, tekib ja kaob, kord aimatav kividel karglejale, kord avaus põõsaste vahel.
On üks imelik aed ja maja, ju vist uusasukas, see maja on merele liiga lähedal. Tal ei olegi aias ühtegi puud. Põõsaid, lilli, midagi ei ole. Ainult suurte põllukividega väljakuna piiratud muru, ulatub päris mere ääre võsani. Siin all on kividel vahed vahel, ju igamehemaa pärast, parempoolse „väravakivi” peal silt: „Ettevaatust koerad.” Aitäh. Tahaks niisama, žesti mõttes, tõsta sildi: „Ettevaatust, koerad, kannan pisargaasi.” Koeri pole kodus, keerame randa („Eramaa mereni”), ja jääme kividele vedelema.
Seal kividel lõpebki esimene peet. Me pole veel kuhugi jõunud, kuid meil pole ka sammumeetrit, GPSi või telefoni, mis kõike oskab. Pole ka lahtritega plaani, kuhu linnukesi teha. Istume kivide otsas, kuhu me ei jõudnud. Me jäime siin lihtsalt pikemaks pidama.
Veel on siin üleerastatud rannaalalgi nurki, kus tunne läheb teiseks. Kus kividel hüpeldes, kaduvat rada jahtides, kohati niiskesse mutta astudes, head vestlust nautides, võssa ja võsast lagedale kulgedes tuleb kõiksus korraks lähemale ja lahustub. Polegi midagi, hing on helge. Ja meri pealt lage.
Täna ei olegi saar saar, on väike poolsaar suurema poolsaare küljes. Nende rannakurvide lood. See riba on täna veeta, niiskmullane, kivisid on ka ja loomulikult kõrkjaid ja kajakaid. Meri haiseb mõõdukalt. Saar ise on pisike, võsane ja kahtlemata põnev. Pidavat palju puuke olema. Tunnen kuidas poisike minus natuke pettub kui lõkkeasemeni jõuame, veini esile otsime ja ikka edasi räägime. Isegi pisike tellistest katuseta putka jääb avastamata. Poisike peab kuulama, et keegi ostis selle saare paar aastat tagasi ära, ta peab kuulama, kuidas kaks noort täiskasvanut nüüd selle mõtte otsas muretsevad. Ta peab rahulikult olema ja kuulama, kuidas üks räägib miks siin on kehv ujuda, kui teine tahab ja soovi avaldab, ega mõista kui osavalt tõmmatakse suunavaid paralleele lapsepõlve vetikatraumadega. Siin me ei uju, kustub poisikese viimane lootus.
Kõik lõpeb järsku, jutt ja järgmine omamoodi kohalolemine, sest tibama hakkab. Enesekindlalt, sihiteadlikult. Siniseid laike ei ole enam.
Lähme, edasi. Siin on jälle majad, uued, nii absurdselt ranna lähedal, nii ilmselgelt on liikunud rahad, on oldud nahhaalsed ja edukad. Mis elu see on (mis maa see on?) kui maja on sellises kohas, et päris randa peab püstitama posti, mis kannab kahte valvekaamerat, üks ühelpoolt rannast tulevatele pahategijatele, teine teiselt? Mis kakk ma olen, et siin jalutades mind jälgima peaks? Mis maailm see on? Ma tahaks neid kaameraid vastu filmida, või selle posti peale urineerida, või üldse midagi värsket välja mõelda, kuid sajab ja me saame järjest märjemaks. Ja kaamerad salvestavad vihma. 180 kraadises vaates. Kas nad enam suvilasse tulevadki, vaatavad kodust telekast? Pingid on kuidagi sümpaatsemad, kuigi koerad urineervad neilegi. Kuskil on kindlasti viimane oaas.
Kõik on märg. Liiv ja taimed, põlvini merevesi, õhk tilgub. Märg kallistab, me embame vastu. Mu nahk hingab. Loodus on äratavalt jahe. Ma kombin oma pisikeste püstiste ihukarvade kaudu. Märjad vihmapiisad seal, kus muidu riidepiir.
Ja liiv hellitab mu jalgu.
Me tuleme rohkem rannast kui ma kunagi olen käinud, kui läheneme sellele pimedate akendega majale, et teha terrassi all kuivas üks suits ja helistada vanaisale – „palun pane saun kütte.” Kuid veel on vara minna päris tagasi. Me läheme randa, oma alastuses vihma ees. Sellel liival on piiskade muster, sellel merel on hoomamatult ükskõik ja see kajakas näeb tumeda taustal väga hea välja. Kui armetu on mu karvkate! Hõre jalgadel, tihe kubemel, veepiiskadest raske, hõre rinnal, põlvini vees, alasti maailma ees. Kõik läheb segamini, ma olen õhuke, tuult ma ei sega, kedagi siin pole, keda me segaks. Lähme ujuma. Kui lihtne on hea. Kui hästi siia sobiks muusika ja kui vähe seda on vaja. Ma sukeldun ja katsun merepõhja, keerutan ja pöörlen, väljas lööb välku.
