2013.12 Pruunide viimane sõit

tekst ja pildid: Madis Katz

31. detsembril oli minu viimane sõit pruunis vagunis. Nüüd on selline tunne justkui oleks lahkunud väga hea sõber. Või – nagu oleks läbi saanud väga hea raamat. Igavene paks raamat, hea lugu, mida lugesin aastaid. Kirjanik on surnud, rohkem ei tule. Kõik.

Detsembris tegin Edelaraudtee Idpileti rekordarve. Tahtsin korralikult hüvasti jätta.

Ma arvan, et olen „kirglik rongisõitja”. Suurem osa mu kirge oli suunatud nendele pruunidele vagunitele. Tasapisi, üle aastate õppisin neid hindama ja austama. Tallinna ja Tartu vahel liiklemine polnud enam ainult praktiline, punktist a punkti b, see oli justkui väike tuttav lugu, mis juhtus iga kord uuesti. Kaks ja pool tundi, umbes nii, iga kord lugu. Seda teksti sai lugeda aina uuesti ja uuesti. Ta ei muutunud kordagi igavaks. Lisaväärtus, tõeline lisaväärtus. Kasutu, eesmärgitu kiht millegi nii argise ja praktilise nagu transport kohal. Ilu. Kokku tuli ilu. Pruunid vagunid sisaldasid endas hulga omanäolist ilu.

„Kirglik rongisõitja”.

Odavus ja mahutavus, selles mölamöllus, mis uute rongide tulekule järgnenud on, tuuakse neid kaht esile, kui vanade rongide eeliseid. Eieieiei. Odavus ehk tõesti, jah, mulle meeldis, et rongiga sõita oli odavam kui bussiga. Väärikus ja väiksema raha eest. (Mulle väga meeldis mis president kunagi rongide kohta ütles – rong on väärikas transpordiliik. Ongi.) Nüüd on jutt, et rongipileti hind peab jääma „konkurentsivõimeliseks” bussipileti hinnaga. Nii ka praegu on – porganditega on ka odavam Tartu ja Tallinna vahet sõita, kui bussiga. Kuid eieieiei, tainapead, see, mille kadumine kriibib, on mujal. Hubasus, mugavus, inimlikkus. See, et ma tean toda teenindajat, see, et ta naeratab ja teab mis on lõõp.

Ja rongijuhid, kes ütlevad, mis peatus tuleb. Ragiseb ja alati ei ole kuulda, kuid selle katkendliku kärina teises otsas on kahtlemata elus inimene, päris inimene, kellel on võib-olla sama halb päev kui mul. Seda metallist kolakat juhib halenaljakas mass liha, samasugune nagu mina, ja ta ütleb: „... Rong hakkab kohe Koidula poole kihutama. Head reisu!”

Robotlik, ülimeeldivaks disainitud hääl, häiriv oma täiuslikus korduses, on igav. Kole ja igav, sest ta on veatu. Vead teevad meid inimlikuks. Kui on valik nii ja naa vahel, siis see ütleb meie kohta midagi, annab meile tooni, ja toonid koos teevad koori. Porgandid ei kostu veel kuidagi, nad ei laula. Nad rügavad vaikides, täpselt ja kuivalt. Kui teadustussüsteem segadusse läheb, siis ilmub ta paindumatu tegelik pale. Kokutades ja katkendlikult õiget „tracki” otsides, siis muutub robot millekski, mille suhtes on võimalik tunda empaatiat. Inimese tehtud süsteem, milles on vead. Kui ta töötab, kui ta ei kokuta, siis on ta külm.

Ma olen liiga arg, et rongides salaja suitsetada. Üks kord suitsetasin. Ja jäin vahele. Sain pahandada. Seejärel vaatas ta mind kaastundlikult ja ütles, et tead, täna on vähe reisijaid esimeses klassis. Tulgu ma sinna suitsetama. Tollal oli esimeses klassis suitsuruum. Nii ma siis läksin, ja suitsetasin koos piletimüüjatega. Nad rääkisid mälumängust. Kirglikult.

Kord tegi piletimüüja-tädi mu päeva ilusaks. Tühja teekarbi ja roheliste salvrätikutega. Läksin esimesse klassi kohvi ostma. Ostsin endale ja tüdrukule vastaspingil ka. Kuid kahe topsiga on päris keeruline läbi tihedalt uksestatud rongi laveerida. Tädi hakkas mu muret lahendama enne kui mina selle peale tullagi jõudsin. Võttis tüjaks saanud Tetley teekarbi, voltis kõrvad sisse, voltis sinna peale rohelised salvrätikud, nii, et oleks kenasti üle serva, ja voila – sellesse eikusagilt ilmunud kenasse karpi mahtus täpselt kaks kohvitopsi.

  

See galerii. See nähtavus, sest istmed on madalad. Sotsiaalsus, küünarnukitunne. Elus inimeste galerii. Ja Edelaraudtee poolt vast kogemata õnnestunud arvestus – oli vist ainult üks koosseis, Tallinna ja Tartu vahel, kus ei olnud pruuni vagunit. Mõnel oli isegi kaks.

Kord Tallinnas oli rong hirmus täis. Ilm oli halb, kellaeg varajane, mul oli pohmell. Elu oli päris ilge. Ja pruun vagun oli täis. Küsisin piletimüüja-tädi käest, et kas teises otsas on ka selline.. koperdasin, ei leidnud sõna – „pruun vagun”, see on ju ainult mu enda peas millegi nimeks. Kuid ta sai aru küll. Teises otsas on ka selline, tühjem, „saab magada ka”. Mis ta sellega mõtles, oli see, et need pikemad istmed, seal oli imemugav magada, ja ta eeldas õigesti, et just seda ma soovin. Tunne oma klienti.

Teine kord Tallinnas, külm ja ilge ilm oli, ma ei olnud peaaegu üldse maganud ja pohmell võis ka olla, kõndisin õues piki rongi, kuni kõige tartupoolsemani, pruunini. Astusin sisse ja vaatasin, et näeh, puhta tühi. Mõtlesin veel, et kuidas küll on nii vähe neid, kellele pruunide vagunite omapärane hubasus korda läheb. Hakkasin istuma kui märkasin – oma neli-viis inimest oli juba vagunis. Nad kõik magasid pikkadel istmetel, varbaotsagi ei paistnud vahekäiku. Kummaline tunne võib olla sellistele piletit müüa.

Pruun vagun. Pikk ja tühi. Kollane, merevaigukollane soe valgus, ja must pimedus akende taga. Rong sõidab aeglaselt ja kõigub tugevalt, aeglaselt – paremale, vasakule, paremale, vasakule. Uks liigub edasi tagasi, kolks kolks. Kõlarist kostub ragin. Ja siis: „Veriora. Järgmine peatus on Veriora. Veri-ora.” See rongijuht oli Andres Ehini häälega.

Kujutate ette, kuidas see naisrobot luuletust loeks? Oma peaaegu kohatult magusa häälega, milles samas puudub igasugune isikupära?

Aga kujutate ette kuidas ta pulgakommi lakuks?

31. detsembril nägin rongis tuttavat rongijuhti, ütlesin „Tere!”. Ta oli selle rongi juht, mille Valgas tudengitega enda kasutada saime ja lasi tagasiteel tudengid kabiini pildistama. Kui 31. detsembri rong õhtul Tallinna jõudis, ei kiirustanud ma lahkuma. Jõle nukker oli olla. Rongijuht oli sõitnud terve perega ja nemadki ei kiirustanud lahkuma. Tegime rongi juures pilti.

Edelaraudteel oli tegelikult kolm sõitjateklassi. Esimese klassi inimesed, need täiesti oma asjalikku nägu inimesed läpakate ja kohviga, siis teise klassi inimesed, kes enamikus lihtsalt sõitsid, ja kolmandaks – pruunide vagunite inimesed. Teistsuguse silmavaatega inimesed. Ma võib-olla mõtlesin nad välja. Kuid pole lugu, see ei loe, sest neid oli nii lihtne välja mõelda.

.

.

.

.

.

.

2011.12 Kalamaja

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pilt: Triin Rebane, @Porto
toimetanud: Madis Katz




5.12.2011 13:03 Soo tänav, Kalamaja

Sasha kükitab oma kirjutuslauatoolil nagu lind
ja monteerib üle aja läinud tellimustööd. Istun
köögis ja loen David Foster Wallace’i esseesid.
Just lõpetasin Kafka-oma. See on suurepärane,
ridade vahel veidi kurb ja iisilt otseütlev,
sellest, mis on Kafka nali. Sellised tekstid, nagu
ka hea ilukirjandus, tunnen, teevad mind
hetkeks paremaks ja targemaks kui olen:
kuid mitte sellisel hinnangulisel viisil,
nagu kõlavad need sõnad, vaid väljaspool neid,
ilma sõnadele omase fašismita.

Olen uksetaga. Täpselt nagu vahel väikse poisina.
Minu reis ei ole veel lõppenud. Nagu reisigi,
on seda teksti raske lõpetada – mingi sisemine
ling hoiab sõnu veel vinnas, veel,
siin Tallinnas, on veel teekonda.

Ka minu tööd on üle aja, nüüd pean hakkama
tööle, tööle, tööle – et olla ja osaleda
selles inimühiskonnas, defineerida end
kellenagi, võibolla ka edasi areneda, õppida
ühte-teist. Kuigi mul pole tunnet,
et vahepeal ma pole töötanud. Nii tunnen end
alati imelikult, kui keegi ütleb enne reisi:
head puhkust! Mida see tähendab?

Vaatan üles, sinitaeva ujuvad suitsused kerged
pilved, mõtlen hetkeks ühele täiuslikule
pealkirjale, mis on Sashi öökapil
Loomingu Raamatukogu väljaandes:
„Kadunud aja meri”.

Jah, see loksub, lainetab,
ja kui kaldasse jõuab, siis murdub.

'

2011.12. Varssav - Tartu

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Mihkel Kaevats, @Porto
toimetanud: Madis Katz 

4.12.2011 12:38 Tartu-Põlva buss

Päris pikk ja pime...

Päris pikk ja pime, ütleb K. Mida sa

ütlesid?

Bussisõit Baltikumis. Hot dog Vilniuses.

Ei midagi Riias.

Kauge mälestus hommikusest Varssavist,

kus aitasin kupeekaaslase onu Bela

Ungari veini ja vorsti täis spordikotti

ta Poola naise sugulastele viia:

their man in Budapest.

Onu Bela, tõeline ungarlane,

vaikiv termaalvete-enamus,

jutud oma Costa Rica naisest (hea naine,

nagu poolatargi) ja oma esimest autost

Pontiac Firebirdist Ameerikas,

ja sellest, kuidas Ungari oli kunagi suur.

300 000 ruutkilomeetrit! Kunagi

oli teismeline Bela põgenenud oma kodumaalt,

kui sai aru, et vaba maa see ei ole.

Ma ei küsi talt, mida Ungari praegu

Slovakkia, Transilvaania & muuga

peale hakkaks. Tema teab paremini, teab

kindlalt.

Emotsioonid tasanduvad bussis: tahame,

ees 17 tundi sõitu, veel vaid koju jõuda.

Siis astumegi välja Tartus, siin on ehmatavalt

külm tuul, aga väga soe vastuvõtt

Tolstoi tänaval, kus inimesed teevad ikka

toredaid lollusi. Kõik on majas vahepeal

muutunud, kõik on sama,

ja oleme nii väsinud, et

eilse sissekande teen alles täna.

Vaatame akanast välja

ja pilvede vahelt paistab sinine taevas.

Kus me seda viimati nägime:

Veneetsias võibolla veidi, Budapestis mitte,

Varssavis kindlasti mitte.

Portos. Vaikne rõõm kohalejõudmise üle

ja magus nostalgia selle järgi,

mis meist maha jäi.

Eesti maastikku on küll parem vaadata

kui Poola maastikku, ütleb K. Roheline,

pruun, lauged künkad, mets ja sinine taevas.

Ja mõne põllu peal, vist, rukis juba tärkab.

'

2011.11 Tallinn - Klooga-Rand - Tallinn

'





See paarike.
Väljapeetud riided, mustas, ilusad
ja edukad noored inimesed.
Kotte nad ei kanna.
Kui romantiline väljasõit.
Kui kummalised need kõrge kontsaga
läikiv-mustad saapad
vastlangenud esimesel õrnal lumel.
Nad hoidsid käest kinni. Naersid.





'

2011.12 Tartu - Orava

'






sel teadustajal
on sügav ja veenev hääl
nagu mõnel näitlejal
"järgmine peatus on
Veriora."
"Veri-ora."
("TUUT!")
ma kuulen kadunud Ehini hääle
kaja.
rong on täiesti tühi
tuledes






'

2011.11. Tartu - Puka - Tartu

pictures by: Madis Katz

LITTLE LIFE

Puka

 

 

 

 

 

 

 

Mujal / Elsewhere

texts and pictures by: Yegane Derya Türksever

picture order by: matarebeliblog

Ğ

I’m Ğ.
You cannot pronounce my name.
You even don’t know my name.
I wake up in the middle of the night and I eat carrots.
While I eat carrots, I listen to him leaning against the wall of the kitchen.
I realized that I was the same person despite going to wherever I could go.
The place where I am not in seems peaceful to me.
I’d like to go till the end of my life. I’d like to go through end of my life and consider.
Who is the bravest one?
Sometimes I drink soup.
Rarely milk.
I’m Ğ.
Does it make sense even if we change the places we live although we cannot change?
Continually carrots.

FROM MY DIARIES

24.10.2011

(…)

He said: “Get your bag packed. We’re going to elsewhere.”

Eventhough I didn’t even think of asking, he added: “But I won’t tell you where we’ll go. Actually as a native of this country, I’ve never been around there. I want all of you get surprised.”

I conceive that nothing is a surprise to me and naturally I receive everything with no restrictions whatsoever and yet unconditionally.

There were troubles that I couldn’t face so I couldn’t fix. Anyway, then a state of “skipping things and letting them to go” embraced me. Things that buffet me around and furthermore smooth my sharp points to force me to grow up. I don’t want to grow up. I don’t... I won’t…

(…)

Imagine a girl who is too young and too naive but yet so ripe. She said that she couldn’t understand desire of people on vanishing. We laughed aloud.

While we were talking about my story, we figured out that the real madness was “skipping things and letting them to go”. All the things I make is not plausible but explainable.

(…)

He told me: “Surprise!” He didn’t notice that he couldn’t surprise me.

(…)

20.12.2011

I followed him around once again being unconscious about our route. I was thinking if the things I follow around to obtain something new is the truth everbody search during their lives or the tickery that they believe in owing to feeling theirselves being soothed.

Probably I have nothing to do better than to go so that I was going.

(…)

Much later we got off the train at a very close point that I have learnt so later that is close to Russian border. While he said “Ok, we will walk a little.” with a peculiar light in his eyes, I realized that much more that “a little” expects to me but I had to get a grip on this irony.

(…)

-          Do you still think that you are in hell?

-          Well, first of all I thought that so but from now on I think that I’m in paradise.

-          Paradise? Good!

(…)

I said that he couldn’t surprise me but I was wrong this time. He surprised and this was the thing I had to get a grip on.

 

Mujal / Elsewhere

text and pictures by: Julia Worsch

picture order and text editing: matarebeliblog

VOID CHAMBER.

/--/

Struggling to find a glimpse of a calm moment, I found it on a beach, next to the city. What I never expected. We were still so close to a busy city and at this place there was even nothing - except nature. It was the most positive experience I have ever made. I realized even if I could manage to find a completely empty space it wouldn‘t be empty, I would be in it.
 I have never experienced an empty space, not just physically, but mentally. I live a life where I am often so busy fulfilling the demands and the expectations of other people, that I am not able to step back and enjoy life in a true empty space.
But I got another chance on one of the trips: The few minutes silence alone in the woods I came as close as I have ever gotten to feeling an empty space, I have rarely felt so alive. Being somewhere, elsewhere, a kind of lost in the hugh nature.

/---/

 

 

Mujal / Elsewhere

text and picture by: Martina Fleck
text editing: matarebeliblog

photographic horizon

/--/

Going to a total unknown place without the possibility of informing about that spot before the trip, was a very unusual and strange experience in the beginning. But at the latest after the second trip, I really liked that little Estonian adventure and was looking forward to every next journey. With every trip my picture of Estonia got bigger and bigger and I somehow felt, that I learned something about the country and the people there on
every single tour.

/---/

While I was reflecting for the regular discussions to given topics during our trips was the time when I realised, that going to Estonia was also going elsewhere for me. Sure, normally that should be logically. But to be honest, it never came to my mind before. Humans always try to do something new, something they have never done before, something their friends haven‘t done, something they cannot do at home. But it would be really simple to go elsewhere in your own country, experience something totally new in the neighbourhood. Just start looking at things closer and not from an somehow arrogant
point of view. Of course going elsewhere is always more intensive when you do not speak the language of a country, for example. But it is possible to go elsewhere everywhere.

/---/

At the beginning going to Estonia meant going elsewhere for me. Of course, I read something about the country in books and travelguides, saw one documentary about the european cultural capital 2011 on TV and read about Estonia in newspapers from time to time. But nevertheless it was a dark spot in the map of my mind.
Estonia? Why are you going to Estonia? That is what a lot of people in Austria asked me.
Estonia? Why does a girl from Austria come to Estonia? That was the question I heard the most, here in Estonia.
You could have chosen Spain or Italy or another country were it is nicely warm, was the comment of people in both countries.
Yes, I know! But I wanted to go to Estonia!
I wanted to go – e l s e w h e r e!

/--/

Mujal / Elsewhere

text and picture by: Tadas Umaras

Man has a right to…

Everything what is good has to end. But just for new beginnings. Everyone has a right to explore new.

It’s not bad that it ended, it’s good that it started. There is a reason why it happened. And why it happened when it happened. It is always good when something is happening. Happening = happyness.  

Lets get into pursuit of happyness. But we must remember that happyness only real when shared…

Mujal / Elsewhere

text and video by: Karoliina Hautajärvi

untitled

Something originally unfamiliar is not weird. Something familiar becomig unfamiliar intensifies the feeling of elsewhere.
Someone familiar is intensively unfamiliar when being spiritually elsewhere.

2011.09 Tallinn - Klooga-Rand - Paldiski - Tallinn

pictures by: Madis Katz

LITTLE LIFE 

Paldiski