Text by: Ann Kuut
Tere hommikust lilleke! Näen sind täna jälle natuke teise nurga alt...Natuke ilusamana...Hommik on heledam ja tõelisem kui eile...ja rongijaamas on naljakas tunnel...
Istungi rongis...ilma sihtkohata...Millal veel kui mitte praegu, eks ju? „12 toolis“ oli tore lause: „Elu ei saa elada hing taevas, keha maa peal.“ Tõsi jutt! Nii et lasen kehal ja hingel mõlemil rõõmsa rõõsa põrssana mudas solgendada ja püherdada...
Tohoh...Nüüd läheb huvitavaks...Rongi rattad ragisevad...Sihtkoht on selgunud – Teravere või Tõravere vms. Tuleb pärast Nõod, et ma maha ei magaks...
Milline rahu...Ei tilkagi rahutust...Päike põikleb läbi piiskades klaasi ja teeb sõitjaile diskot...Mina olen juba ammugi varvastel ja keerutan ja keerlen...läbi Eestimaa märgunud heinamaade ja mööda kasetohku üles...Tema ja sambla lõhn jäävad veel kauaks mu küünte alla ja seebiga maha ei tulegi...Kobrutavad kükakil hurtsikud, mida küünistavad puud... „Täna näen ma Eestimaad!“ Klopsitud plekki vineeri peal, roostes tünne, kus vihmavees roisknevad lehed...Kooruv värv ja nuuksuv loodus: „Andke mulle tagasi mu rüü...mu ehe...mu kalleim vara...Ära nüli mind...“ Ahh, niisama siristan siin elektriliinil...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment