Väike elu on fotoseeria elu väiksusest.
Paratamatu üksindus visualiseerub inimest ihalevatest piltidest - need kohad vajavad, nad karjuvad inimese järgi. Kuid inimest ei ole. Maainimene on enne teisi leppinud oma üksildusega, tõmbunud kotta, pannud perse ukse ette ning toimetab seal omi asju. Sellise elu pildid on linnainimesele tühjad ja üksildased. Sest inimkäras on ta varjanud oma sisimast üksildust, saginasse ja stressi peitnud oma teadmise, et tema, inimene, on üksi.
Hoolitsus. Olemasolemine eilses ja homses olemise kinnitus, see vist ongi parim, mida segamatu siiruseta saavutada võib. Meie üksilduse lohutus lakkab olemast kohe, kui võrdlemisest loobume. Me loome ja lepime, enda külje alla.
Ihalus. Iha näha inimest. Iha tunda empaatiat enda suhtes, iha saada sotsiaalne pai, iha mõista ja saada mõistetud. Iha, sest see peab täitma lohutuse.
Päike, soojus ja valgus on elu (me ei ole kuigi kaugele jõudnud), inimküllus ja kultuur, naer ja jagatud nali. Külm ja hallus ehmatab elu. Silmad, mõistus ja iha - nad ei ole enam siin. Meie asupaik on virtuaalne, sest me ihaleme olla kusagil mujal. Ja igapäev on hall ja jahe.
Elu on väike. Väga väike.
--------
Selline on üks võimalikest verbaalsetest kontseptsioonidest.
Madis Katz, 01.2012
No comments:
Post a Comment