2011.12 Budapest - Varssav

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Mihkel Kaevats, @Porto
toimetanud: Madis Katz 

2.12.2011 22:49 Budapest-Varssavi rong

Janós ja Eszter tulid meid ära saatma.

Istusime viimast korda oma Joszéfvarosi

härraskorteri suures saalis ja rääkisime

kunstist, tühjast-tähjast, Marokost. Me kõik

olime kurnatud eelmise õhtu tihedusest &

dekadentsist.

Me lahkusime, Kelety rongijaam läbi

pimeduse ja udu kumamas nagu uks,

väga suur uks linna. Budapest.

Ei tea, kas õnnestub mul peagi naasta,

olla õnnelik siin K-ga?

_____

2011.12 Budapest

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats

1.12.2011 15:00 Kiss Joszéf utca, Joszéfvaros, Budapest

Istun meie korteri saalis ja mõtlen:

kas suurte kodanlike (romaani-)kirjanike sõnade väärikusele

lähekski vaja nii palju ruumi, vana kivi & aega ümber?

Võimalik, et mitmedki klassikud on elanud sellistes oludes.

Kuigi, ega üksnes klassiga ei seleta ära geniaalsust.

Kuid midagi selles tõdemuses on. Praegu tundub see tuba

igal juhul dekadentlik, väga vana ja vanamoodne.

Ja külm – täna on Budapestis krõbedam kui eile.

See külm väsitab: oleme mõlemad kurnatud hommikusest

jalutuskäigust. Võibolla ka reisist endast.

Ostsime just bussipiletid Varssavist Riiga,

peagi siseneme nendesse barbaarsetesse

maanteede maadesse,

kus pole märkimisväärset rongiliiklust. Äralõigatud

Euroopast.

Ilma rongita kaob mõnes mõttes ka geograafia.

Aga selle tunneli lõpus on üks väike tuba Tartus,

loodetavasti korterinaabrite poolt soojaks köetud:

pehme kodune elu ühes juba ülepea kasvanud

kohustustega.

Lähme homme loomaaeda, ütleb K. Lähme,

see sobib väga hästi. Kas sa tead, kus see on?

14. linnaosas, ahjaa, Varosligetis, mhmh.

Teeme seda siis Riia loomaaia asemel,

mida millalgi plaanisime.

Tea, kas seal kaelkirjakut on?

_____

2011.11 Ljubljana - Budapest

 katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Triin Rebane, @Porto
toimetanud: Madis Katz

29.11.2011 15:52 Ljubljana-Budapest hommikuses rongis

Võrades palju tuulepesasid, päev juba lühem,

udu on üle kogu maa, mis näha,

kõrred hallid ja valged, seljataga kaljud ja jõed. Tasandik.

Terve hommiku ootas K Ungari piiri,

une pealt saabus piirilinn Hodos, kus vahetati vedureid

ja töömehed harjasid liiva kiviparketi vahele.

Sõime võileibu, jõime valget Sloveenia veini

ja K kordas iga mööduva jaama nime.

Vagun on tühi. Miks? See on üks ilusamaid rongisõite,

mis ma kunagi teinud olen. See on imelik ja

mugav samal ajal – meie päralt on terve kupee.

Udused nukrad künkad ja väljad kaovad eesootavast

seljataha ja võibolla ei näe me neid enam kunagi.

Hämardub. Valges nägin üle taeva lendavat lennukit

ja mõtlesin kupees pikutades, kui hea on, et me

sel reisil

enam ühtegi lennujaama minema ei pea.

____

 

 

2011.11 Trieste bussijaam

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Kätlin Lõbu ja "Äpu", @Porto
toimetanud: Madis Katz

28.11.2011 18:36 Trieste bussijaam

Ida-Euroopa

võtab meid vastu

kookus selgade, vanainimestehaisu,

üle joonte läinud meigi,

sätendavate sääriste, odava lõhnaõli

ja äravahetamatute kaubanduspindadega...

Üks memmeke vaatab meid risti üle

ootepinkide seljatoe ja ei jäta järgi:

oleme selgelt mingit sorti ilmutised,

mitte päris lääs ja mitte päris selgelt ka ida.

Selgelt liiga blondid nagunii.

Siis marsivad mööda kaks habetunud

uljapilgulist vabamõtlejat mustadest mantlites,

justnagu Musta Käe Vennaskonnast.

Kas nemad näevad ka mõne hetke pärast,

et Osama on elus ja end Trieste’i rongijaama ees

põhja joonud?




_____

 

 

 

 

2011.11 Veneetsia - Trieste

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Kätlin Lõbu ja "Äpu", @Porto
toimetanud: Madis Katz

28.11.2011 16:17 Veneetsia-Trieste rong

Laguun jääb seljataha nüüd: need kurvad lambid

raudtee ääres vees nagu nööpnõelad padjas,

see lagane püha vesi.

Kõigest sellest üleküllusest meeles vaid üks

õlu hapukurkidega tühjal nurgatagusel kail,

ja pöörduv päike üle Püha Markuse

idamaiste kuldsete mosaiikide. Jah.

Võibolla on mõnes Itaalia linnas liiga palju koos.

Kindlasti liiga palju suveniire.

Tee hoolitseb teeliste eest, täna saime

sellele jälle kinnitust. Võibolla sellepärast tulebki

end usaldada teekonnale. Reisiväsimus

teeb vabaks.

_____

2011.11 Tallinn - Klooga-Rand - Tallinn

'





See paarike.
Väljapeetud riided, mustas, ilusad
ja edukad noored inimesed.
Kotte nad ei kanna.
Kui romantiline väljasõit.
Kui kummalised need kõrge kontsaga
läikiv-mustad saapad
vastlangenud esimesel õrnal lumel.
Nad hoidsid käest kinni. Naersid.





'

2011.12 Tartu - Orava

'






sel teadustajal
on sügav ja veenev hääl
nagu mõnel näitlejal
"järgmine peatus on
Veriora."
"Veri-ora."
("TUUT!")
ma kuulen kadunud Ehini hääle
kaja.
rong on täiesti tühi
tuledes






'

2006.04 Voronezh - Sochi (Rostov-na-Don)

reference by: Markus Vihma

picture by: Helena Kaisma

2011.11. Tartu - Puka - Tartu

pictures by: Madis Katz

LITTLE LIFE

Puka

 

 

 

 

 

 

 

Mujal / Elsewhere

texts and pictures by: Yegane Derya Türksever

picture order by: matarebeliblog

Ğ

I’m Ğ.
You cannot pronounce my name.
You even don’t know my name.
I wake up in the middle of the night and I eat carrots.
While I eat carrots, I listen to him leaning against the wall of the kitchen.
I realized that I was the same person despite going to wherever I could go.
The place where I am not in seems peaceful to me.
I’d like to go till the end of my life. I’d like to go through end of my life and consider.
Who is the bravest one?
Sometimes I drink soup.
Rarely milk.
I’m Ğ.
Does it make sense even if we change the places we live although we cannot change?
Continually carrots.

FROM MY DIARIES

24.10.2011

(…)

He said: “Get your bag packed. We’re going to elsewhere.”

Eventhough I didn’t even think of asking, he added: “But I won’t tell you where we’ll go. Actually as a native of this country, I’ve never been around there. I want all of you get surprised.”

I conceive that nothing is a surprise to me and naturally I receive everything with no restrictions whatsoever and yet unconditionally.

There were troubles that I couldn’t face so I couldn’t fix. Anyway, then a state of “skipping things and letting them to go” embraced me. Things that buffet me around and furthermore smooth my sharp points to force me to grow up. I don’t want to grow up. I don’t... I won’t…

(…)

Imagine a girl who is too young and too naive but yet so ripe. She said that she couldn’t understand desire of people on vanishing. We laughed aloud.

While we were talking about my story, we figured out that the real madness was “skipping things and letting them to go”. All the things I make is not plausible but explainable.

(…)

He told me: “Surprise!” He didn’t notice that he couldn’t surprise me.

(…)

20.12.2011

I followed him around once again being unconscious about our route. I was thinking if the things I follow around to obtain something new is the truth everbody search during their lives or the tickery that they believe in owing to feeling theirselves being soothed.

Probably I have nothing to do better than to go so that I was going.

(…)

Much later we got off the train at a very close point that I have learnt so later that is close to Russian border. While he said “Ok, we will walk a little.” with a peculiar light in his eyes, I realized that much more that “a little” expects to me but I had to get a grip on this irony.

(…)

-          Do you still think that you are in hell?

-          Well, first of all I thought that so but from now on I think that I’m in paradise.

-          Paradise? Good!

(…)

I said that he couldn’t surprise me but I was wrong this time. He surprised and this was the thing I had to get a grip on.

 

Mujal / Elsewhere

text and pictures by: Julia Worsch

picture order and text editing: matarebeliblog

VOID CHAMBER.

/--/

Struggling to find a glimpse of a calm moment, I found it on a beach, next to the city. What I never expected. We were still so close to a busy city and at this place there was even nothing - except nature. It was the most positive experience I have ever made. I realized even if I could manage to find a completely empty space it wouldn‘t be empty, I would be in it.
 I have never experienced an empty space, not just physically, but mentally. I live a life where I am often so busy fulfilling the demands and the expectations of other people, that I am not able to step back and enjoy life in a true empty space.
But I got another chance on one of the trips: The few minutes silence alone in the woods I came as close as I have ever gotten to feeling an empty space, I have rarely felt so alive. Being somewhere, elsewhere, a kind of lost in the hugh nature.

/---/