2013.12 Pruunide viimane sõit

tekst ja pildid: Madis Katz

31. detsembril oli minu viimane sõit pruunis vagunis. Nüüd on selline tunne justkui oleks lahkunud väga hea sõber. Või – nagu oleks läbi saanud väga hea raamat. Igavene paks raamat, hea lugu, mida lugesin aastaid. Kirjanik on surnud, rohkem ei tule. Kõik.

Detsembris tegin Edelaraudtee Idpileti rekordarve. Tahtsin korralikult hüvasti jätta.

Ma arvan, et olen „kirglik rongisõitja”. Suurem osa mu kirge oli suunatud nendele pruunidele vagunitele. Tasapisi, üle aastate õppisin neid hindama ja austama. Tallinna ja Tartu vahel liiklemine polnud enam ainult praktiline, punktist a punkti b, see oli justkui väike tuttav lugu, mis juhtus iga kord uuesti. Kaks ja pool tundi, umbes nii, iga kord lugu. Seda teksti sai lugeda aina uuesti ja uuesti. Ta ei muutunud kordagi igavaks. Lisaväärtus, tõeline lisaväärtus. Kasutu, eesmärgitu kiht millegi nii argise ja praktilise nagu transport kohal. Ilu. Kokku tuli ilu. Pruunid vagunid sisaldasid endas hulga omanäolist ilu.

„Kirglik rongisõitja”.

Odavus ja mahutavus, selles mölamöllus, mis uute rongide tulekule järgnenud on, tuuakse neid kaht esile, kui vanade rongide eeliseid. Eieieiei. Odavus ehk tõesti, jah, mulle meeldis, et rongiga sõita oli odavam kui bussiga. Väärikus ja väiksema raha eest. (Mulle väga meeldis mis president kunagi rongide kohta ütles – rong on väärikas transpordiliik. Ongi.) Nüüd on jutt, et rongipileti hind peab jääma „konkurentsivõimeliseks” bussipileti hinnaga. Nii ka praegu on – porganditega on ka odavam Tartu ja Tallinna vahet sõita, kui bussiga. Kuid eieieiei, tainapead, see, mille kadumine kriibib, on mujal. Hubasus, mugavus, inimlikkus. See, et ma tean toda teenindajat, see, et ta naeratab ja teab mis on lõõp.

Ja rongijuhid, kes ütlevad, mis peatus tuleb. Ragiseb ja alati ei ole kuulda, kuid selle katkendliku kärina teises otsas on kahtlemata elus inimene, päris inimene, kellel on võib-olla sama halb päev kui mul. Seda metallist kolakat juhib halenaljakas mass liha, samasugune nagu mina, ja ta ütleb: „... Rong hakkab kohe Koidula poole kihutama. Head reisu!”

Robotlik, ülimeeldivaks disainitud hääl, häiriv oma täiuslikus korduses, on igav. Kole ja igav, sest ta on veatu. Vead teevad meid inimlikuks. Kui on valik nii ja naa vahel, siis see ütleb meie kohta midagi, annab meile tooni, ja toonid koos teevad koori. Porgandid ei kostu veel kuidagi, nad ei laula. Nad rügavad vaikides, täpselt ja kuivalt. Kui teadustussüsteem segadusse läheb, siis ilmub ta paindumatu tegelik pale. Kokutades ja katkendlikult õiget „tracki” otsides, siis muutub robot millekski, mille suhtes on võimalik tunda empaatiat. Inimese tehtud süsteem, milles on vead. Kui ta töötab, kui ta ei kokuta, siis on ta külm.

Ma olen liiga arg, et rongides salaja suitsetada. Üks kord suitsetasin. Ja jäin vahele. Sain pahandada. Seejärel vaatas ta mind kaastundlikult ja ütles, et tead, täna on vähe reisijaid esimeses klassis. Tulgu ma sinna suitsetama. Tollal oli esimeses klassis suitsuruum. Nii ma siis läksin, ja suitsetasin koos piletimüüjatega. Nad rääkisid mälumängust. Kirglikult.

Kord tegi piletimüüja-tädi mu päeva ilusaks. Tühja teekarbi ja roheliste salvrätikutega. Läksin esimesse klassi kohvi ostma. Ostsin endale ja tüdrukule vastaspingil ka. Kuid kahe topsiga on päris keeruline läbi tihedalt uksestatud rongi laveerida. Tädi hakkas mu muret lahendama enne kui mina selle peale tullagi jõudsin. Võttis tüjaks saanud Tetley teekarbi, voltis kõrvad sisse, voltis sinna peale rohelised salvrätikud, nii, et oleks kenasti üle serva, ja voila – sellesse eikusagilt ilmunud kenasse karpi mahtus täpselt kaks kohvitopsi.

  

See galerii. See nähtavus, sest istmed on madalad. Sotsiaalsus, küünarnukitunne. Elus inimeste galerii. Ja Edelaraudtee poolt vast kogemata õnnestunud arvestus – oli vist ainult üks koosseis, Tallinna ja Tartu vahel, kus ei olnud pruuni vagunit. Mõnel oli isegi kaks.

Kord Tallinnas oli rong hirmus täis. Ilm oli halb, kellaeg varajane, mul oli pohmell. Elu oli päris ilge. Ja pruun vagun oli täis. Küsisin piletimüüja-tädi käest, et kas teises otsas on ka selline.. koperdasin, ei leidnud sõna – „pruun vagun”, see on ju ainult mu enda peas millegi nimeks. Kuid ta sai aru küll. Teises otsas on ka selline, tühjem, „saab magada ka”. Mis ta sellega mõtles, oli see, et need pikemad istmed, seal oli imemugav magada, ja ta eeldas õigesti, et just seda ma soovin. Tunne oma klienti.

Teine kord Tallinnas, külm ja ilge ilm oli, ma ei olnud peaaegu üldse maganud ja pohmell võis ka olla, kõndisin õues piki rongi, kuni kõige tartupoolsemani, pruunini. Astusin sisse ja vaatasin, et näeh, puhta tühi. Mõtlesin veel, et kuidas küll on nii vähe neid, kellele pruunide vagunite omapärane hubasus korda läheb. Hakkasin istuma kui märkasin – oma neli-viis inimest oli juba vagunis. Nad kõik magasid pikkadel istmetel, varbaotsagi ei paistnud vahekäiku. Kummaline tunne võib olla sellistele piletit müüa.

Pruun vagun. Pikk ja tühi. Kollane, merevaigukollane soe valgus, ja must pimedus akende taga. Rong sõidab aeglaselt ja kõigub tugevalt, aeglaselt – paremale, vasakule, paremale, vasakule. Uks liigub edasi tagasi, kolks kolks. Kõlarist kostub ragin. Ja siis: „Veriora. Järgmine peatus on Veriora. Veri-ora.” See rongijuht oli Andres Ehini häälega.

Kujutate ette, kuidas see naisrobot luuletust loeks? Oma peaaegu kohatult magusa häälega, milles samas puudub igasugune isikupära?

Aga kujutate ette kuidas ta pulgakommi lakuks?

31. detsembril nägin rongis tuttavat rongijuhti, ütlesin „Tere!”. Ta oli selle rongi juht, mille Valgas tudengitega enda kasutada saime ja lasi tagasiteel tudengid kabiini pildistama. Kui 31. detsembri rong õhtul Tallinna jõudis, ei kiirustanud ma lahkuma. Jõle nukker oli olla. Rongijuht oli sõitnud terve perega ja nemadki ei kiirustanud lahkuma. Tegime rongi juures pilti.

Edelaraudteel oli tegelikult kolm sõitjateklassi. Esimese klassi inimesed, need täiesti oma asjalikku nägu inimesed läpakate ja kohviga, siis teise klassi inimesed, kes enamikus lihtsalt sõitsid, ja kolmandaks – pruunide vagunite inimesed. Teistsuguse silmavaatega inimesed. Ma võib-olla mõtlesin nad välja. Kuid pole lugu, see ei loe, sest neid oli nii lihtne välja mõelda.

.

.

.

.

.

.