2011.12 Kalamaja

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pilt: Triin Rebane, @Porto
toimetanud: Madis Katz




5.12.2011 13:03 Soo tänav, Kalamaja

Sasha kükitab oma kirjutuslauatoolil nagu lind
ja monteerib üle aja läinud tellimustööd. Istun
köögis ja loen David Foster Wallace’i esseesid.
Just lõpetasin Kafka-oma. See on suurepärane,
ridade vahel veidi kurb ja iisilt otseütlev,
sellest, mis on Kafka nali. Sellised tekstid, nagu
ka hea ilukirjandus, tunnen, teevad mind
hetkeks paremaks ja targemaks kui olen:
kuid mitte sellisel hinnangulisel viisil,
nagu kõlavad need sõnad, vaid väljaspool neid,
ilma sõnadele omase fašismita.

Olen uksetaga. Täpselt nagu vahel väikse poisina.
Minu reis ei ole veel lõppenud. Nagu reisigi,
on seda teksti raske lõpetada – mingi sisemine
ling hoiab sõnu veel vinnas, veel,
siin Tallinnas, on veel teekonda.

Ka minu tööd on üle aja, nüüd pean hakkama
tööle, tööle, tööle – et olla ja osaleda
selles inimühiskonnas, defineerida end
kellenagi, võibolla ka edasi areneda, õppida
ühte-teist. Kuigi mul pole tunnet,
et vahepeal ma pole töötanud. Nii tunnen end
alati imelikult, kui keegi ütleb enne reisi:
head puhkust! Mida see tähendab?

Vaatan üles, sinitaeva ujuvad suitsused kerged
pilved, mõtlen hetkeks ühele täiuslikule
pealkirjale, mis on Sashi öökapil
Loomingu Raamatukogu väljaandes:
„Kadunud aja meri”.

Jah, see loksub, lainetab,
ja kui kaldasse jõuab, siis murdub.

'