2011.12. Varssav - Tartu

katkendeid käsikirjast "novembrikuu päike"
tekst: Mihkel Kaevats
pildid: Mihkel Kaevats, @Porto
toimetanud: Madis Katz 

4.12.2011 12:38 Tartu-Põlva buss

Päris pikk ja pime...

Päris pikk ja pime, ütleb K. Mida sa

ütlesid?

Bussisõit Baltikumis. Hot dog Vilniuses.

Ei midagi Riias.

Kauge mälestus hommikusest Varssavist,

kus aitasin kupeekaaslase onu Bela

Ungari veini ja vorsti täis spordikotti

ta Poola naise sugulastele viia:

their man in Budapest.

Onu Bela, tõeline ungarlane,

vaikiv termaalvete-enamus,

jutud oma Costa Rica naisest (hea naine,

nagu poolatargi) ja oma esimest autost

Pontiac Firebirdist Ameerikas,

ja sellest, kuidas Ungari oli kunagi suur.

300 000 ruutkilomeetrit! Kunagi

oli teismeline Bela põgenenud oma kodumaalt,

kui sai aru, et vaba maa see ei ole.

Ma ei küsi talt, mida Ungari praegu

Slovakkia, Transilvaania & muuga

peale hakkaks. Tema teab paremini, teab

kindlalt.

Emotsioonid tasanduvad bussis: tahame,

ees 17 tundi sõitu, veel vaid koju jõuda.

Siis astumegi välja Tartus, siin on ehmatavalt

külm tuul, aga väga soe vastuvõtt

Tolstoi tänaval, kus inimesed teevad ikka

toredaid lollusi. Kõik on majas vahepeal

muutunud, kõik on sama,

ja oleme nii väsinud, et

eilse sissekande teen alles täna.

Vaatame akanast välja

ja pilvede vahelt paistab sinine taevas.

Kus me seda viimati nägime:

Veneetsias võibolla veidi, Budapestis mitte,

Varssavis kindlasti mitte.

Portos. Vaikne rõõm kohalejõudmise üle

ja magus nostalgia selle järgi,

mis meist maha jäi.

Eesti maastikku on küll parem vaadata

kui Poola maastikku, ütleb K. Roheline,

pruun, lauged künkad, mets ja sinine taevas.

Ja mõne põllu peal, vist, rukis juba tärkab.

'